PSÃœHHO
ÃœKS nr 6 / 2007
USKUMUSE JÕUD
Mõtiskleb psühhoterapeut Tiia Lõoke
Oma arengut toetavaid mõtteid mõeldes võime luua uutmoodi reaalsuse – “paradiisi� või “nirvaana� – nii meeleseisundi kui ka ümbritseva keskkonna mõttes. Arengut mittetoetavate mõtete küüsis olles võime aga luua põrgu enda sees ja enda ümber. Usk sellesse, kes me oleme ja kelleks saada võime, määrab ära, kelleks me saame.
Energia muutub selleks, millest me mõtleme, s.t energia + mõte loob füüsilises maailmas tulemused. See, millele me keskendume, kasvab. Energia voolab nendesse mõtetesse, millele pöörame tähelepanu. Tavapäraselt head mõtted loovad tavapäraselt hea elu, ebaharilikult head mõtted ebaharilikult hea elu. Jasmuheen kuulub kindlasti viimaste hulka, kuigi ta väidab, et Saksamaal on juba üle kümne tuhande ainult õhust (praanast) toitujat. Vaadates dvd-lt Jasmuheeni seminari Eestis (vt ka artiklit Üks 5/2007) sain kinnitust, et inimvõimeid piiravad üksnes meie mõtted. Me võiksime loobuda koguni söögist ja joogist, kui võtaksime omaks veendumuse, et kõik eluks ja arenguks vajaliku võime saada sõna otseses mõttes sissehingatava õhu ja armastuse kaudu (aju peab selleks töötama alfalainete tasandil). Kui sellega saab hakkama kasvõi üks inimene maailmas, suudavad seda ka teised! Neurolingvistiline programmeerimine (NLP) lähtub samuti põhimõttest, et kõige edukamate ja rahulolevamate inimeste mõtlemisja tegutsemismudeleid uurides saab igaüks neid vastavalt oma elu eesmärkidele järgida. A. Robbins ütleb, et edu saavutamiseks peame õppima eelkõige jäljendama meisterlikkuse saavutanud inimeste usku, sest usk on kui kaart ja kompass, mis meid eesmärgi poole juhib.
Ometi ei unista enamik meist sugugi õhust ja armastusest toitumisest ega valgustatusest, vaid pigem uue partneri leidmisest, suh(e)te parandamisest, edust töös, paremast elukohast, rikkusest, põnevast puhkusest, heast tervisest või toormahlapressist. See viimane näiteks ei taha kuidagi mu kööki ilmuda… Tunnistan siiski, et ma pole kordagi uurinud, kust seda osta saaks, ega mõelnud, millal seda teen.
Elus on palju asju, mille puhul arvame, et teame, mida tahame, aga tegelikult oleme sellest huvitatud ainult vahetevahel ja kiretult. Asjad ja muutused ei ilmuta end, kui me ei pühendu ega pööra neile tähelepanu, kui me pole piisavalt motiveeritud. Enne, kui midagi juhtub väljas, peab see juhtuma sees – kujutluses. Mida selgemad on fantaasiad, seda tõenäolisemalt saavad õhulossidest päris-, mitte vaid liivalossid. Et unistused ja eesmärgid täituksid, peavad neid toetama veendumused – meie juhtmõtted ja kirg, mis annavad tegevusele tähenduse ja suuna. Muudatusi viime ellu (kui R. Diltsi skeemi lihtsustada) eri tasanditel: keskkonna tasandil (leiame näiteks uue elu- või töö-koha), uskumuste tasandil (muudame edu takistavad mõtted edu soodustavateks mõteteks) või identiteedi tasandil (taipame, miks me oleme, milleks ja kuidas olla).
Olen terapeudina kohtunud paljude inimestega, kes jagavad uskumust, et partnerit ei saa usaldada, kuna ta pole truu. Reetmise pärast okast südames kandes – vahel kogu elu –, ei suuda nad oma partnerile andestada ega ka lahku minna, sest mehed (naised) on ju sellised! Kui aga minnakse lahku ning leitakse uus ja parem, selgub varem või hiljem, et “tulemus“ vastab ikka algsele veendumusele. Niisiis – muudatus viidi ellu vaid keskkonna tasandil. See, mida me veendunult endast ja maailmast mõtleme, seda me ka (taas)loome ja (taas)saame. Kui usume, et partner ei vastuta piisavalt või nõuab meilt liiga palju, siis seda me ka näeme. Mõelge tüüpmõtetele mõnest inimesest, kellega teil on probleeme. Millised mõtted ja veendumused tema kohta aitaks teil luua temaga parema suhte?
Kuid alustame lõpptulemusest. Kujutlege, et olete saavutanud mõne oma eesmärgi, mõni teie unistus või südamesoov on täitunud. Võtke endale aega, tunnetage seda uut olukorda oma vaimusilmas justkui reaalselt: kogege ümbrust, värve, lõhnu, puudutusi, keha ja meele seisundit. Mida te siis tunnete ja kogete, kui see on tõesti juhtunud? Siis minge ajas tagasi ja vaadake, kuidas see unistus teostus. Mida te selleks tegite ja mida selle saamiseks mõtlesite? Millised veendumused ja uskumused aitasid eesmärki saavutada? Kirjutage üles vähe-malt 5 uskumust/mõtet, mis toetab selle eesmärgi saavutamist. Ning siis kirjutage üles vähemalt 5 uskumust või mõtet, mis ei toeta selle eesmärgi saavutamist – kujutlege, millise tuleviku need mõtted loovad. Nüüd valige, kumma stsenaariumi lavastaja tahate olla. Nii lihtne see ongi! Paljude reaktsioon on, et pigem suren, kui muudan oma veendumusi, sh enda suhtes. Leonard Orr on öelnud, et ei hingamistehnikad ega energia pole ohtlikud, ohtlikud võivad olla meie mõtted. Need võivad isegi tappa. Või aidata meil õnnelikult ja rahulolevalt elada.
KUIDAS TÕSTA IMMUUNSUST
tekst Kirsi Altjõe
Vaim ja keha on omavahel nii tugevalt seotud, et kui juhtud mõne viiruse külge saama, oleneb palju psüühikast, kui kaua ja raskelt sa tõbe põed. Siin on mõned kasulikud näpunäited, kuidas jääda terveks isegi siis, kui külm näpistab.
Mõte, et immuunsüsteem ja meeleolu on omavahel ühenduses, pole uus. Enamik meist on ju kogenud, et olles tööst või isiklikust elust kurnatud, hakkavad ka paljud viirused kergemini külge kui tavaliselt. Õnneks on ka teadlased jõudnud sinnamaani, et oskavad ära seletada, miks see nii on.
Märka muutusi organismis
Immuunsus on organismi võime tõrjuda haigustekitajaid ja muuta kahjutuks nende mürke. Kui lühiajaline stressiseisund paneb organismi enese eest võitlema ning tõstab immuunsustaseme väga kõrgele, siis pikaajaline pidev emotsionaalne ja füüsiline kurnatus, nagu näiteks ülejõukäiv töö, probleemid kodus, pidev kurvameelsus ja/või apaatia, võib viia selleni, et organism ei viitsi enam täisvõimsusel võidelda. Nii saab igast bakterist, millega sa kokku puutud, potentsiaalne ohuallikas.
Kõige esimesena annab alla immuunsüsteemi see osa, mis puudutab eritisi – see on grupp kaitsvaid proteiine, mida leidub meie süljes, limaskestas ja kopsudes ning mis takistavad pisikutel meie organismi siseneda. Kui kaitsvad proteiinid ei võitle enam täisvõimsusel, on bakteritel peaaegu vaba tee tulla meie organismi nõrgestama.
Kui oled terve ning su meel on puhanud ja õnnelik, siis jäävad paljud ohuallikad juba kõige esimese immuunsusgrupi “sõdurite� ees pidama, sest organism on saanud signaali, et kaitsesüsteem tuleb sisse lülitada. Kui su vaim on aga stressist kurnatud või kui oled füüsiliselt omadega läbi, siis ei hakka immuunsüsteem õigel ajal tööle. Teadlased põhjendavad seda asjaoluga, et kui su kehas on väga kõrge stressihormooni kortisooli tase, siis su keha lülitab end säästureziimile ning esimene asi, mille pealt ta end tagasi hakkab hoidma, on immuunsüsteem. On tõestatud, et kolm võtmetähtsusega immuunsuse kandjat on stressiolukorras halvatud. Need on T-rakud ja NK-rakud ehk naturaalkillerid, mis tunnevad ära ning ründavad organismi ohustavaid baktereid, ning interferoonid ehk valgud, mida rakud sünteesivad vastuseks viirusnakkusele, takistamaks viiruste levikut organismi teistele rakkudele.
Immuunsüsteem pole tänu negatiivsetele emotsioonidele mitte ainult alla surutud, vaid stress paneb organismi enda tootma immuunrakke tsütokiine suuremas koguses kui vaja oleks. Tsütokiin on immuunrakkude eritatud valk, mis toimib antigeenidesse ja vallandab immuunreaktsiooni. Kui tsütokiini on organismis liiga palju, tekivad külmetuse- ja gripisümptomid ning halva enesetunde tõttu on ka tuju kehv. Seega oled sa stressis olles veel enam haige kui muidu ning tunned end eriti sandilt. Masenduses olles on isegi väike külmetus sama hull läbi põdeda kui jalust maha rabav gripp.
Stressitekitajad, mis need veel on? Mõned uuringud on näidanud, et isegi 30-minutine vaidlus kaasaga võib organismi niivõrd endast välja viia, et immuunsüsteem saab päevaks või paariks kõva hoobi. Üldiselt usutakse aga, et immuunsüsteem kannatab tõeliselt alles siis, kui inimene on vaimse või füüsilise surve all olnud järjest vähemalt kolm kuud. Kuigi see võib tunduda hea uudisena, sest enamik meist ei ole nii pikalt endast väljas ning leiab stressile varem leevendust, kui muidugi ei ole parasjagu käsil majaehitus, kolimine või abielulahutus, mis tähistab tavaliselt väga pikaajalist emotsionaalselt ebastabiilset olukorda, siis seisneb probleem selles, et meil endil ja organismil on erinev arusaam sellest, mis asi stress üldse on.
Iga emotsioon, mida me läbi elame, vallandab kehas “keemilise kokteili�, mis omakorda annab organismile edasi ühe või teise sõnumiga signaali. Kui sa reageerid muutustele nii, nagu keha sinult ootab – nutad, kui oled kurb, karjud, kui oled vihane ning lõdvestud, kui sind tabab pingeline olukord –, siis su organism rahuneb ning “keemiline kokteil� haihtub. Kui sa aga jätad pinge endasse, siis see kokteil aina paisub ning su keha ei oska enam muutustele adekvaatselt reageerida. Nii on su organism tasakaalust väljas ning keha ongi stressis. Tulemuseks on tõsiasi, et jääd kergemini külmetushaigustesse, saad nohu, köha või kõhuviiruse ning põed haigust pikemalt, kui tavaolukorras. Hea uudis on aga, et saame ise haigusi ära hoida, olles posi-tiivsed ning kuulates oma keha.
Jälgi emotsioone, kuula keha
Teadlased on välja selgitanud, et emotsioonid avaldavad kehale suurt mõju. Näiteks on inimestel, kes ei oska või ei taha omi tundeid välja näidata, teadlaste kinnitusel suurem risk haigestuda südame-veresoonkonna haigustesse, sest stress tõstab vererõhu taset. Ka lihaspinge seljas ning sagedased peavalud on nähtused, mida äärmuslike emotsioonide allasurumine endaga kaasa toob. Seepärast tasub oma keha kuulata ja väljendada, mida tunned.
Ka stressi koos selle negatiivsete tagajärgedega on kasulikum ära hoida kui ravida. Näiteks Ameerika Emory ülikoolis jõuti järelduseni, et 80% naistest, kes ei jäänud rasedaks, said oma menstruatsiooni- ja ovulatsioonitsükli korda, kui olid stressist vabanenud. Selleks tasub alustada näiteks naermisest, sest on tõestatud, et naer vähendab allergiliste reaktsioonide teket – inimestel, kes vaatavad sagedasti komöödiaid ning naeravad palju, on vähem pingeid ning nende immuunsüsteem on tugevam ning allergiaid tekib vähem.
Teada on seegi, et isegi 30-minutiline tuline tüli võib inimese immuunsüsteemi märkimisväärselt nõrgestada ja mõnel organismil võtab sellest toibumine aega isegi kuni kuus päeva. Nii on tõestatud, et näiteks lõikehaav paraneb masenduse all kannatajatel aeglasemalt kui positiivse ellusuhtumisega inimestel. Isegi muretsemine vähendab naha paranemisvõimet, mistõttu patsiendid, kes ei paanitse eesoleva operatsiooni pärast, tervenevad teistest kiiremini.
Kuidas siis vaimu ja keha tervendada, küsite. Üks pakub välja mõned võimalused.
Ümbritse end “omadega�. Tudengitega läbi viidud uurimuse tulemusena leiti, et esmakursuslased käivad esimestel ülikooli sisseelamise kuudel tihedamini arsti juures, kui nad seda hilisema kooliaja jooksul teevad. Arvatakse, et nad ei saa pingeid piisavalt hästi maandada, kuna nad on eemal perekonnast ja sõpradest. Kui oled loonud endale uue sõpruskonna, kellega saad päevasündmuste ja negatiivsete emotsioonide üle aru pidada, vähendad sa pingeid oma kehas ning su immuunsüsteem ei saa stressist kahjustatud.
Vala oma emotsioonid välja. Kui sa ei taha sõpru ja pereliikmeid oma muredega vaevata, siis pane negatiivsed emotsioonid kirja. Psühholoogide kinnitusel on see väga tõhus viis end välja elada, kui sa ei taha sõnu kasutada.
Paranda une kvaliteeti. Häiritud ja katkendlik uni viitab tihti sellele, et päevaemotsioonid on alla surutud. Nii hakkab keha probleeme lahkama öösel. Ebapiisav uni nõrgestab immuunsüsteemi.
Kruti pinget ja oota… Positiivne ärevus, mis kaasneb eesootava reisi, sünnipäeva või muu toreda sündmusega, vallandavad kehas keemilisi ühendeid, mis seovad endaga keharakkudes retseptoreid.
Kui su elus on parasjagu pingeline periood, on hea mõte organismi veidi loodusjõul turgutada.
Punase päevakübara tinktuur. See on üks võimalik abimees, mille abil oma immuunsust tõsta, grippi ennetada ja ravida. Haigestumisel aitab tinktuur vähendada ja kergendada nii nohu kui ka kurgupõletikku (sobib ka lastele, kui tilgutada suhkrutükile, segada mahla või leige teega). Välispidiselt kasutatakse seda väikeste pindmiste haavade, näole tekkinud põletikuliste vistrike, löövete ja ohatiste tupsutamiseks. Taime tinktuur aitab ka igemepõletiku puhul ning huuleherpese esimeses faasis ka herpese kiireks raviks. Kuigi näiteks Echinamaxi tilgad sisaldavad tablettidega võrreldes isegi 20 korda rohkem aktiivseid toimeaineid, ei tohiks kuuri pikkus siiski ületada 28 päeva, kuna toime immuunsüsteemile on väga tugev.
Küüslaugukapslid. Klassikaline abivahend organismi tugevdamiseks on küüslauk. Kui pelgad vängelt lõhnavat küüslauku, manusta lõhnatuid küüslaugukapsleid, mis tugevdavad immuunsüsteemi ning muudavad organismi külmetushaiguste suhtes vastupidavamaks – leevendavad grippi, kurgupõletikku ja bronhide ummistust, puhastavad ja laiendavad veresooni, alandavad kolesteroolitaset ja toimivad ateroskleroosivastaselt, soodustavad resistentsuse kujunemist infektsioonide vastu, parandavad mälu (antisklerootiline efekt) jne.
Mesilasema toitepiim. Üldtoniseerivad mesilasema toitepiima kapslid sobivad nii immuunsüsteemi tugevdamiseks kui ka väsimustundest jagusaamiseks, sest nende mõjul hävib enamik mikroorganisme 10 – 15 minuti jooksul. Tänu mesilasema toitepiimale paraneb näiteks uni, suureneb kehaline vastupanuvõime, alaneb vere kolesteroolitase, normaliseerub vererõhk, paraneb enesetunne ja meeleolu.
Immuniteeditee. Segutee linnurohust, põldmarjaürdist, salveist, kaselehtedest, angervaksast ja sibulakoortest aitab jääkained kehast välja saada ja leevendab seeläbi külmetamise tõttu tekkinud peavalu. Viil sidrunit tees tagab hea maitse ja tapab viirusi, meel tees on lisaks raviomadustele ka vedelikku väljutav toime.
Spetsialist teab: HAIGUS KAOB
PILLE MURRIK, pereterapeut ja koolitaja: Paarikümne aasta eest, kui noore jaoskonnaarstina tööle asusin, üllatusin, mõistes, et haigestumiste taga on inimeste rahuldamata vajadused ning oskamatus oma tunnetega toime tulla. Kogesin seda oma nahal. Kuna tegin väikese lapse kõrvalt mitme arsti tööd ja vastuvõttudele-visiitidele lisaks haiglavalveid, tundsin aasta lõpuks, et vajan puhkust. Seda ei võimaldatud. Ohkasin ja soovisin, et jääksin haigeks. Nädala alguseks olingi haige, paraku nii rängas bronhiidis, et olin haiguslehel terve detsembrikuu. Siis otsustasin, et selline hind oma vajaduste rahuldamiseks on liialt kõrge, ja asusin esimesel võimalusel õppima psühhoteraapiat. Erinevad õpingud on aidanud endaga kontakti saada ja kogeda, kuidas haiguste sümptomid kaovad, kui nende tõelisel põhjusel sabast saad. Näiteks akadeemilistes ringkondades pahameelt esile kutsunud Jure Biechonski meetod on oma nahal kogetuna osutunud väga tõhusaks. Puutusin sellega esmakordselt kokku ühel seminaril, kus juhiti harjutust, mis võimaldas kohtuda oma haigusega. Olen üldiselt terve, kuid pärast seda, kui sain kümne aasta eest herilase nõelamisest anafülakitilise soki, on need putukad mulle eluohtlikud. Otsustasin selles harjutuses kohtuda oma herilaseallergiaga. Meievahelises dialoogis sain teada, et allergia tuli mulle õpetama endaga arvestamist. Tänasin ja lubasin tal lahkuda. Nii uskumatu kui see ka pole, sestpeale ma ei karda herilasi ja nende pisted on piirdunud väikse lokaalse punetuse ja tursega. Tore, et Eestis on praeguseks mitmeid tegevuslikke teraapiaid, millega saab mõjutada isegi vanu traumaatilisi kogemusi, samuti hulgaliselt head eneseabikirjandust (näit Schapiro “Sinu keha räägib sinuga� jt).
PSÃœHHOABI ABC: SUPERVISIOON
tekst Taimi Elenurm
Inimese areng hõlmab peegeldusi ja arutelu teisega: kuidas ma kõrvalolijaile paistan? mis toimib teiste hulgas tegutsedes ja mis mitte? kuidas ma oma tööd tehes teistele paistan? Selline arutelu eeldab võrdseid partnereid: kõnelejat ja kuulajat. Kuulajat, kes tahab mõista, suudab kõneleja muljetega kaasa minna ning kannatab välja teise inimese eripära ja ekslemise, kuni too oma tõdemused leiab ja seeläbi lõpuks ka ühisosa ära tunneb. Inimene vajab teist inimest kui peeglit, tausta loojat ja teekaaslast.
Supervisioon on isiksusliku kasvu või tervenemise toetamine töövaldkonnas, milleks superviisor (nõustaja ehk teekaaslane) rakendab parimaid psühhoteraapilisi töövõtteid ja praktikaid. Inimene ise valib, kuhu ta oma töörollides isiksusena areneda tahab. Koos superviisoriga käsitletakse teemasid mina, meie, teiste (nt klientide) ja üldsuse vaatenurkadest, püüdes neist tegija jaoks isikupärane tervik kokku seada. Nõustatav avastab supervisioonis uusi käsitlusviise enda, kliendi ja olukorra, samuti oma ametirolli täitmise võimaluste kohta ühiskonnas.
A väärikas taust
Esimesed vastastikuse tööjuhendamise rühmad tekkisid Göttingeni ülikoolis 16.-17. sajandil keele, teoloogia ja õigusteaduste alal. Tegut-seti 3–5-liikmeliste rühmadena, kus üks konsulteeris, teine kõneles ja paar-kolm isikut vaatasid toimuvat kõrvalt.
1920-ndatel arenes välja superviseerimine tänapäeva tähenduses, esmalt meditsiini ja psühhoteraapia alal. C. G. Jung, S. Freud ja teised analüütikud proovisid oma psühho-analüüsiseansse kolleegidega läbi arutada. 1920. aastate lõpul hakkasid koos käima sotsiaaltöötajate supervisioonirühmad.
1950. aastatest hakkasid supervisiooni rakendama ka psühhoteraapia koolkonnad, igaüks omal moel – nii, kuidas on harjutud inimest konkreetses teraapias käsitlema. 1958 loodi Hollandis Antwerpeni ülikoolis süsteem: kuidas eri psühhoteraapiate koolkonnad töötavad ning mis neid oma töös enim on aidanud. Tänapäevase supervisiooni üldpõhimõtted pandi kokku sellest, millest iga koolkond arvas enim abi olevat: gestaldist võeti terviku kontseptsioon, kunstiteraapiast loovmeetodid, eksis-tentsiaalteraapiast elule ja kannatustele tähenduse ja mõttekuse otsimine ja leidmine jne. Virginia Satiri eestvedamisel jõudis supervisioon 1960-ndatel pereteraapiasse.
1960-ndate lõpuks kujunesid USA-s ja Saksamaal välja 2 supervisiooni suunda. USA-s tähendab see autoritaarsemat laadi tööjuhendamist, kus konsultant teab ja ütleb, mis on õige, ning juhib klienti oma küsimustega oskuslikult õiges suunas. Grupi-supervisioon on juhtumite arutelu sama eriala töötajate grupis superviisori e koordinaatori juhtimisel. Saksa kultuuriruumis on supervisioon pigem fenomenoloogiline, lähtudes alusteadmistest: “hakkame arutama ja vaatame, kuhu välja jõuame�. Superviisori ülesanne on koos kliendiga teele asuda ja olla talle toetav kaaslane. Grupisupervisioonis arutatakse juhtumeid pigem eri alade esindajate rühmas, et saada suhtlusjuhtumitest mitmekülgsem kogemus.
B põhjalik sisu
Kui möödunud sajandi lõpul sai superviisoriks vaid see, kes oli ühe või mitme psühhoteraapia suuna koolitused läbi teinud, siis täna pole see enam tingimata nõutav. Supervisioon tähendab eelkõige inimestega töötavatele professionaalidele, aga ka vabatahtlikele töötajatele mõeldud tööteemalisi ühisarutelusid, vestlusi või nõustamist kas juhendamispaarides ja -kolmikutes või väiksemates rühmades. Rühma eesmärk on leida teisi vaatenurki ja suurendada teadlikkust suhteprobleemide alal. Arutelude esmasiht on vahetada kogemusi oma tööst klientidega – juhtumeid meditsiini, sotsiaaltöö, teoloogia, pedagoogika, aga ka näiteks juhtimise alalt. Juhtumeid ei arvustata, keskmes on kahe inimese vaheline suhe ja eri vaatenurkade avamine. Peale kogemuste ja mõtete vahetamise õpitakse kliente ja alluvaid paremini kuulama. Et saada maksimaalset kasu, pead oma lugu jutustades rääkima ka sellest, mida ise tundsid. See juhatab kiiresti suhtluspartneri(te) tunneteni ja räägitava põhjusteni.
Teise inimese salajaste mõtete, fantaasiate ja tundemaailma sügavustesse sukeldumine on kuulajale ja peegeldajale enamasti hirmutav ja ohtlik – kardetakse kaotada oma mõttelõnga, enesetaju, tükist identiteeti; kardetakse näidata oma “sisemist last�, nõrka ja eksivat “mina�, näida keegi teine. Süvasuhtlemine on enamasti keeruline ja vahel ka valuline ning eeldab harju(ta)mist. Tegu on nõustamissuhtega, kus superviisor küsib ja pakub mõtlemisülesandeid, superviseeritav otsib vastuseid, kogeb ja katsetab. Nii toetab superviisor selguse loomist sellest, kuidas inimene ise oma töö eesmärgid saavutaks, jääks töösuhtes endaks ning pakuks ühtlasi koostööd ja meeldivat kogemust teistele osapooltele.
Superviisori olulisemad töövõtted on: meta- e üldisema tasandi vaade teekaaslase ja reflekteerimist abistava suhtluspartnerina, kes pole “asjas sees�; peegeldamine sellelt pinnalt, mida ta kuuleb, mida märkab ja kogeb; selliste harjutuste ja ülesannete pakkumine, mis võimaldavad superviseeritaval jõuda oma kogemuseni; suunamine kogemuste analüüsimisele ja reflekteerimisele.
C mõõdetav kasu
Supervisiooni kasu ilmneb inimlikus ja isikupärases töösuhtluses; seda kavandatakse ja katsetatakse usalduslikus ja turvalises partnerlussuhtes superviisoriga; selle sisuks on aruteludes ja harjutustes osalemine ja selle ühine lahtimõtestamine. Samme, mis superviseeritaval tuleb läbida isikupäraste töösuheteni jõudmiseks, võib võrrelda teekonnaga maastikul.
1. samm maastiku ülevaatamine ja kaardiga tutvumine. Vanad, lapsepõlvekodust ja lapseea suhetest pärit suhtlusmustrid – pere, vanemate ja koolikaaslastega suhtlusest omandatud hoiakud, sisekõne, käitumine, hirmude ja ihade ülekanded täiskasvanuea suhetesse. Need tuleb ära tunda, nende tähendus ja mõju lahti seletada.
2. samm läbimatute kohtade äramärkimine. Superviisoriga saab arutada nende adekvaatsust eri inimkooslustes ja tunda nii sobimise võlu kui ka sobimatuse valu – ummikuid, kontakti kaotust, konflikti, vastupanu, stereotüüpset suhtlus, eelarvamustega suhtumist.
3. samm raja leidmine. Järgmiseks tuleks eesmärgid seada ja muutmisekuidas kavandada, et ummikust läbi saada. Teistsuguste mõttemallide, hoiakute, sõnade ja tegevuste korduv katsetamine eri inimkooslustes annavad võimaluse oma rada sisse tallata. Oluline on tunnustada ja märgata, kinnistada ja teadvustada: kus, millal, kellega ja kuidas sõnad, sisekõne, käitumine ja teod annavad tulemuse, mis tagab sellise kontakti ja suhtluse edenemise, mis toetab ühiste tööeesmärkide saavutamist.
4. samm avastusretked ja peatuspaigad. Supervisioon aitab kogeda, märgata ja sõnastada eesmärkide kui teema taha ja varju jäävat suhte, mina ja meie psühholoogilist reaalsust (jäämäe veealust osa) – mõtlemismustreid ja nende sobitumist, tundevälgatusi ja nende mõju suhtlemise suunamuutustele, tähendusi ja nende muutumist suhtluse käigus; kõige nimetatu sündi, muutumisi ja hääbumist, unustamata ka nende inimeste ootuste paletti, kelle nimel ja kelle pärast eesmärkide poole püüeldakse.
5. samm matkapäevik ja mitmemõõtmeline kaart. Supervisioon toetab julgust välja öelda seda, kuidas kogemus mõjus. Võimaldab saada sama infot teistelt. Suurendab tasakaalukust ja valmisolekut. Lisab uudishimu ja valmisolekut uueks teadmiseks ja tõdemuseks: miks ja kuidas hakkasid asjaosalised reaalelu olukorda erinevalt suhtuma. Aitab aktsepteerida ja tunnustada, ehk isegi imetleda teise inimese õigust oma reaalsusele.
LÕÕGASTAV HARJUTUS: PALVE
tekst & meditatsioonitehnikad ommkeskus.eu
Mu meditatsioonid on selleks, et tuua sind tagasi lapsepõlve – aega, mil sa veel kõige üle ei kaalutlenud, kui võisid teha meeletusi, kui olid süütu, ühiskonnast rikkumata, kui sa veel ei tabanud maailma kavalust, kui olid teisest, mittemaisest ilmast. Tahaks sind tuua tagasi sinna punkti ning siis sealt uuesti alustada. (Osho)
Tõsta käed taeva poole, küünarnukid sirged, pea püsti, ja tunneta, kuidas sinusse voolab olemine. Kui energia voolab kätesse, võid tunnetada kerget värinat – ole kui leht tuules, värisev. Luba sel juhtuda, aita sellele kaasa. Hiljem luba kogu kehal vibreerida energias ja las juhtub see, mis juhtub.
Tunneta maa voolu. Maa ja taevas, ülemine ja alumine, yin ja yang, mehelik ja naiselik… Sa voolad, seguned, viskad enese täielikult minema. Sind ei ole. Oled üks... sulandunud.
Heida maha – paari-kolme minuti pärast, kui tunned ennast üleni täidetuna – ja suudle maad. Sinust sai lihtsalt vahend jumaliku energia edasikandmiseks, et ühendada see maaga.
Korda neid kaht osa veel kuus korda, et iga tsakra puhastuks (võib teha ka rohkem, kuid mitte vähem, muidu erutud liialt ega saa uinuda).
Uinu selles palveseisundis. Hommikuks tunned ennast värskemana kui kunagi varem, elulisemana kui eales enne. Päeva jooksul hakkab sinus elama uus vibreering, tunnetad uut laulu südames ja uut tantsu liigutustes.
* Palvet on parem teha öösel, pimedas toas ja pärast seda kohe magama heita, või hommikul, mil sellele peaks järgnema 15-minutiline puhkus. Puhkus on vajalik, et sa ei tunneks end pärast meditatsiooni joobnult või pidurdatult.
SENSITIIVSE TIPPARSTI VÄSIMATU VAIM
tekst Anne Veskimeister
Ta seab tippsportlasi töökorda, tutvustab omaloodud uuenduslikku ravimeetodit, musitseerib, töötab Kanadas omaloodud Trigeenika Instituudis... Saagem tuttavaks: dr ALLAN OOLO.
Allan Gary Austin Oolo on omanda-nud osteopaadi, kiropraktiku, loodusterapeudi, akupunktuuri-, spordimeditsiini- ja taastusraviarsti kutse. Ta on leiba teeninud ka muusikuna – loonud kantri-, rokk- ja tantsumuusikat, valmistanud muusikavideoid. Allani kantrilaul Tears of Joy saavutas 2003. aastal USA lauluvõistlusel neljanda koha ja 1996. aastal valis California Alternatiivse Kantrimuusika Assotsiatsioon ta aasta esinejaks. Näitlejana on ta esinenud koos Tom Cruise’iga filmis “Kokteil�. Lisaks on dr Oolol must vöö karates ja tae kwon do’s ning 1990ndatel võitis ta rahvusvahelisel võitluskunstide turniiril poksis esikoha. “Staaride arstiks“ tituleeritud mehe süda kuulub aga juba aastaid Eestile ja vaatamata kasvavale kuulsusele Ameerikas tahab ta oma tuleviku siduda just isa sünnimaa ja muidugi neuroloogilise manuaalmeditsiiniga, mida peab oma tõeliseks kutsumuseks.
Ta on mees, kelle sõnadele järgneb alati tegu,� iseloomustab Allanit üks tema lähemaid sõpru Joyce Soots. “Ma ei tea kedagi teist, kes suudaks niimoodi otsuseid vastu võtta ja nii jäägitult ettevõetule keskenduda. Temas on uskumatult palju jõudu ja energiat. Huvitav on olnud kõrvalt ta arenemist jälgida – kuidas ta ennast avastab ja ise avaneb. Tema parim omadus ongi minu arvates pühendumisvõime, millega käib koos tohutu vastutustunne.�
Imemehe nipid
Kui dr Oolo juurde intervjuud tegema jõuan, kimbutab mind ammust ajast tuttav peavalu. Selle ära tabanud, viib ta mu vastuvõtutuppa, paneb sõrme täpselt probleemsele kohale kuklapiirkonnal ja teatab, et seal on tõsine probleem. Sama reaktsiooni tajun siis, kui ta jõuab sõrmega närvipunktideni abaluude vahel ja alaseljal. Tunnen selgemalt kui eales varem, et tegemist on oma ala profiga – kohe leiab probleemsed kohad üles. “Pole ime, et teil pea valutab, siin on kõik kinni pitsunud,� märgib ta alaselja punktidel peatudes, ja asub pärast olukorra tuvastamist trigeenikaga ravima. “See on interaktiivne ravi, teil tuleb väljahingamisel minu käe raskusele vastu liikuda ja aeglaselt sisinal õhku välja puhuda,� selgitab dr Oolo mu pead käte vahel keerates, et liikumise trajektoori ette näidata. Samal ajal kui ma pead käänan ja hammaste vahelt õhku välja sisistan, mõjutab ta kordamööda mu kaelal olevaid närvipunkte. Nii saavad läbi võetud kaela- ja trapetslihas, abaluudevaheline piirkond ja alaselg – dr Oolo mõjutab pehmeid kudesid, samal ajal kui mina vastavat piirkonda tema käe raskuse vastu liigutan ja välja hingan. Siis kamandab tohter mind pikali, vaatleb mu jalgu ja teeb teatavaks, et üks jalg on teisest tunduvalt pikem. Järgnevad mõned kiropraktika võtted, siis palutakse mul lõõgastuda ja tunnetada muutusi kehas. Märkan, et saan selili olles jalad vabalt välja sirutada, varem tekitas see asend alaseljas närivat valu. Kael on pingevaba ja tuttav valu vasakul turjas on kadunud. Imetlus dr Oolo professionaalsuse vastu seguneb uudishimuga – kuidas see nii kähku toimib?
Trigeenika lugu
Allan Oolo huvi manuaalmedit-siini vastu sai alguse noorpõlves – kui isa oma seljahäda vastu kiropraktikult kiiret ja tõhusat abi sai. Kiropraktiku töö jättis sedavõrd sügava mulje, et pärast kooli läkski Allan seda tudeerima. Sellele järgnesid osteopaatiaõpingud ning tihe praktika, süvenev huvi neurokineetika – neuroloogilise liikumise ja valu kontrollimise vastu. Märgates, et patsientidel kipuvad ikka ja jälle vanad hädad tagasi tulema, üritas Allan leida raviviisi, mille abil saavutada püsiv tulemus. Sisemine hääl ütles talle 1980ndatel, et ühendada tuleks kolm raviviisi – tõenduspõhise neuroloogia viimased saavutused, idamaine akupunktuur ja hingamistehnika. Nii hakkas ta pärast 15-aastast praktikat eri meetodeid kombineerima ja oma katsetuste kohta märkmeid tegema, mille tulemusel valmis täiesti uus lähenemine. Sündis uus ravimeetod Trigeenika, mis vormus kirjapanduna 1990ndatel. Meetodi täiendamine käib lakkamatult. Järgmisel aastal peaks ka eestikeelsena ilmuma DVD ja raamat trigeenikaharjutustega.
Trigeenika ehk müoneuraalne (lihasnärvide) meditsiin ühendab endas pehmete kudede rehabilitatsiooni, akupunktuuri ja sünergilise enesesisendusliku hingamise. Trigeenika on neurokineetiline valusündroomi eemaldaja, mille abil taastub korralik lihassignaalide muster ja lihaskäitumine, vuristab Allan Oolo oma meetodit tutvustades. Kui lihaskoes on tekkinud tihenemine (kas vigastuse või pikaajalise põletiku tagajärjel), siis jõuab lihasretseptorite signaal ajju puudulikult ja lihas ei saa enam korralikku tagasisidet.
Mõjutades valusaid akupunktuuripunkte koos liikumise ja väljahingamisega saab suurendada ajusse minevate signaalide hulka, piltlikult öeldes lüüa aju progamm segamini ja tekitada olukord, kus aju hakkabki ennast vastavalt uutele signaalidele ümberprogrammeerima. Tegemist on interaktiivse ravimeetodiga – patsient ei ole passiivne, vaid töötab kaasa nii mõtte kui ka kehaga.
Keha nagu arvuti “See on väga sarnane arvuti ümberseadistamisega, kui tuleb reset-nuppu vajutada ja kõike otsast alustada,� tõmbab dr Oolo paralleeli arvutiga. Nagu arvutit tagasi sisse lülitades, võib ka trigeenika anda kiiresti positiivseid tulemusi – niinimetatud külmunud õlg hakkab paariminutise ravi järel jälle normaalselt liikuma (vt videot www.shoulderclinic.info), minutitega kaovad selja-, pea- või kaelanärvi valud (loe patsientide tunnistusi www.trigenics.ca).
Närvisüsteem töötab analoogiliselt arvutiga – signaalid liiguvad kindlaid juhtmeid pidi infokandjatena kõvakettasse ja tagasi, selgitab Allan Oolo. Meie kehas liigub miljardeid motoorseid närvisignaale aju ja lihaste vahel, mis jagavad käske: need lihased peavad lõõgastuma, need kokku tõmbuma. Ikka selleks, et meie keha püsti püsiks ja kokku ei vajuks. Närvisüsteemide võrgustik annab lihastelt ja pehmetelt kudedelt ajule ka tagasi-sidet selle kohta, mis meiega toimub. Aju jälgib kehalt tulevat informatsiooni ja kontrollib, kas see, mis tegelikult toimub, vastab sellele, mis pidi toimuma. Kui tegelikult toimunu ei vasta sellele, mis pidi toimuma, siis saadab aju välja uued signaalid, et kõik läheks nii, nagu oli mõeldud – püüdes antud liigutust paremini koordineerida. Kui närvisüsteemis esinevad lüngad, siis ei saa lihas ajult enam korralikke käske ja käivituvad paljud reflektoorsed mustrid, mis pole ajuga ühendatud. Pikapeale tekivad organismis takistused – kehas liikuv energia koguneb justkui paisu taha, avaldudes lõpuks lihaspingete või valuna. Selline olukord võib tekkida vigastuste või pikaajalise põletiku tagajärjel, aga ka pikalt staatilises asendis (näiteks arvuti taga) töötades.
Eesti spordi salarelv
Et tuvastada, missugused lihased saavad liiga vähe signaale ja missugused liiga palju, teeb dr Oolo kõigepealt lihastesti. Selleks on ta töötanud välja inimese keha kaardi, mille abil saab analüüsida keha olukorda – näha, missugused lihased on üle koormatud ja pinges. Ülepinges lihased hakkavad mõjutama ka ümbritsevate lihaste tööd, sest viimased võtavad osa ülekoormatud lihase tööst enda kanda. Nii hakkab muutuma kogu lihaskonnaga seotud närvisüsteemi muster, tekib nn doo-minoefekt – kui üks doominonupp kukub, lükkab ta ümber kõrvaloleva, see omakorda järgmise jne. Inimene saadetakse sellises seisundis sageli operatsioonile, samas on teda võimalik aidata seeläbi, et taastada normaalne neuroloogiline muster.
Trigeenika abil on dr Oolo ravinud erinevaid neuroloogilisi haigusi, lihase- ja liigeseprobleeme (ka kroonilisi haigusi); aidanud autoõnnetustest, operatsioonidest või spordivigastustest taastuvaid patsiente. Ent trigeenika ei piirdu ainult ravimisega, vaid aitab ka lihaseid treenida ja tugevdada, kogu keha tasakaalu viia ja seeläbi vigastusi vältida. Allan Oolole meeldib väga töötada sportlastega. “Mitte ükski ralliauto ei lähe võistlustulle enne mehhaaniku juurest läbi käimata, sama lugu on sportlastega enne võistlusele minekut – nende lihaskond peaks olema viidud ideaalsesse seisu, ja seda võimaldabki trigeenika,� on Aleksander Tammertit, Indrek Pertelsoni ja Andrus Veerpalu abistanud arst veendunud. “Ent trigeenika ei aita ainult keha ettevalmistamisel tippsoorituseks, vaid sobib ka treenimiseks,� märgib ta. “Trigeenika harjutuste abil on võimalik mõjutada lihast ja programmeerida see ümber töötama maksimaalse jõudlusega.� Kord jõuab kätte aeg, mil trigeenikat kasutavad kõik spordiringkonnad, praegu on see vaid eesti sportlaste salarelv, naerab staaride tohter.
Sisemise tasakaaluni
Samas teab Allan Oolo, et ideaalse seisundi saavutamiseks ei piisa ainult välisest mõjutamisest. Tema nõustamise juurde kuulub ka normaalsete toitumisharjumuste kujundamine. Et valu näiteks kroonilise häda puhul jäädavalt kaoks, tuleb ka endal veidi vaeva näha, mitte loota ainult dr Oolo kätele ja imeravile. Nende jaoks, kes tahavad ja viitsivad endaga tööd teha, on dr Oolo välja töötanud harjutuste programmi Trikwanics (kevadeks ilmub selle eestikeelne DVD). “Trikwanicsi harjutustes olen ühendanud oma teadmised karatest, aeroobikast ja tae kwon do’st uusimate uuringutega neuroloogiast,� selgitab Allan Oolo programmi valmimise tagamaid. Nende harjutuste abil saab inimene ise oma lihaste ja aju vahelist sidepidamist korrastada ning keha ja meele tasakaalus hoida. Treeningu käigus õpetatakse sisuliselt kätte trigeenika võtted, mida saab ise kas oma keha raskust kasutades või abivahenditega teha. Teadvustatud treening lõpeb autosugestiivse meditatsiooniga, kus treener sisendab osalejate alateadvusesse positiivseid mõtteid. On ju kõigil meil loomulik soov olla õnnelik, rahulolev ja enesekindel, aga kui palju on neid, kes saavutavad sisemise rahu? Ometi antakse meile elus mitmeid võimalusi, kuidas selleni jõuda – võta ainult end kätte ja kasuta neid!
Kuuenda meele teadvus
Lisaks füüsiliste probleemide kõrvaldamisele on mõnikord vaja muuta ka inimese ellusuhtumist. “Neil puhkudel aitab mind nn kuues meel – võin inimese kätt puudutades tema füüsilise probleemi tegeliku põhjuse ära tunda,� avab dr Oolo veidi oma imemehetausta. “Mõnikord kasutan meditatsiooni ja mõjutan patsiendi alateadvust – keha, hinge ja vaimu ravi on minu praktikas lahutamatud.� Kvantmehaanikud on juba ammu tõestanud seost energia ja mateeria vahel, seega ka hinge ja vaimu seost kehaga. Näiteks külmunud õlaga patsientidel on sageli mingi alateadlik mure – õla valulikkus on tingitud hingelisest seisundist.
Allani enda hommik algab iga päev jooksu ja harjutustega. Ta leiab, et kõige parem on isiklik eeskuju. Allanile endale oli hea eeskuju telemehest isa, keda Kanada eestlased mäletavad erakordselt hea auraga inimesena. Just isalt päris ta oma inimlikkuse ja eestimeelsuse. “Ta on rohkem eestlane kui nii mõnigi siin elav põliselanik,� leiab sõber Joyce. Isalt sai Allan ellu kaasa ka sõnumi, et kõige tähtsam on olla õnnelik – raha võib olla, aga õnnelik peab olema.
HEA SUHTE VÕTI
tekst: Marika Tomberg
Naise energia on kui ookean ja mehed on kui missioonil – nii võiks kokku võtta Rootsi psühholoogi, koolitaja ja hingamisõpetaja Lena-Kristina Tuulse Tallinnas toimunud hingamis- ja suhtlemiskoolituse tänavu oktoobris. Juba üle kümne aasta Eestis koolitusi teinud naine räägib meile suhetest, eelkõige heade suhete hoidmisest ja emotsionaalsete kitsaskohtade ületamisest.
Sattusite Eestisse tänu sellele, et abikaasa Toomas Tuulse on siit pärit. Teil on kaks täiskasvanud tütart ning seljataga 35 aastat abielu, mis tähendab väga head ja toimivat suhet. Kindlasti pole see alati nii olnud – kuidas olete kriise ületanud?
Kui olime Toomasega kaks aastat tuttavad olnud, tekkis tõsine kriis, mis oleks võinud meid ka lahku viia. Mina tundsin, et ei saa Toomaselt seda, mida suhtes soovisin, ja tema tundis sedasama. Olime mõlemad jõudnud punkti, kus me ei saanud enam teeselda seda, mida meis tegelikult polnud. Me mõlemad soovisime, et just teine tõestaks, et ta on see hea ja armastusväärne inimene, kellega tasub koos olla. Mina soovisin, et Toomas paneks mind armastust tundma. Aga teine inimene ei saa sind panna ennast armastusväärsena tundma – selleks pead ise oma mineviku ära tervendama. Kahjuks ei saa väga paljud inimesed sellest aru, nende arvates on lihtsam laiali minna ja uus partner leida. Aga kui me end seesmiselt ei tervenda, hakkab seesama probleem segama ka järgmist suhet.
See, mida meie Toomasega toona üksteisele projitseerisime oli, et “sina pole piisavalt hea�. Ja me mõlemad tundsime, et me ise pole piisavalt head.
Mis oli tulevase abikaasa puhul oluline?
Valisin endale mehe, kellesse mul oli usku ja kellest teadsin, et ta on hea isa ja alati olemas. Sest ma väga kartsin, et ma ise pole hea ema. Arvan, et Toomas oli esimene mees, kellega ma end piisavalt turvaliselt tundsin, et julgeda temaga abielluda. Olin endas ära tervendanud eraldatuse, nii et ma enam ei otsinud kedagi, keda mul polnud võimalik saada. Kuigi see muster on aeg-ajalt meie suhtes üles kerkinud, kus ma olen igatsenud kellegi teise järele.
Pärast kahte aastat Toomasega armusin aga teise mehesse ja läksin ära. Ma ei tundnud enam, et Toomas oleks mulle energiat andnud. Olime täielikult kinni jooksnud – suhe ei liikunud kusagile, midagi pidi juhtuma. Ma isegi kihlusin ühe Saksa päritolu mehega, olin siis üsna depressiivses seisun-dis ja vajasin üht tõeliselt “hullu� meest. Aga kui mõtlesin selle üle, mida ma üldse elult tahan, sain aru, et soovin tõeliselt vaid Toomasega olla. Nii läksin pärast mitmekuist reisi koju tagasi, kuigi tundsin hirmu, et olen Toomase jäädavalt kaotanud. Õnneks oli ka tema saanud meie suhte üle järele mõelda ja jõudnud järeldusele, et soovib just minuga koos elada. See lõppes sellega, et ta tegi mulle abieluettepaneku ja me abiellusime. Vahel, kui asjad ei toimi, tuleb midagi lihtsalt ette võtta.
Suhtes olles inimesed muutuvad, tunded teisenevad. Üles võivad kerkida tervendamist vajavad negatiivsed tunded, millega mõned inimesed võib-olla iseseisvalt ei oskagi toime tulla.
Kui hakkad juba oma suhte kohta küsimusi esitama, liigud suhte hävitamise suunas. Samas on see märk, et suhtes on midagi puudu. Suhte kaudu tunneb enamik inimesi oma baasvajadusi. Vahel soovime, et partner täidaks kõik meie vajadused, aga see pole võimalik. Loomulikult peaks partner rahuldama nii olulisi vajadusi nagu näiteks vajadust turvalisuse järele, vähemalt siis, kui soovite peret luua ja tahate tunda, et inimest, kellega koos areneda ja kasvada, saaks usaldada.
Minu jaoks on oluline, et partnerid toetaks üksteise arengut ja kasvu. Ma ise arvasin kunagi, et oma pettumuse, ärrituse ja viha väljanäitamine annab seda, mida soovid. Tegelikult on hoopis vastupidi – negatiivsed tunded lükkavad teist inimest kaugemale, sinust eemale. Ma süüdistasin ka Toomast, et ta polnud minu vastu nii armastav ja hooliv, nagu ma soovisin. Ma ei osanud küsida seda, mida soovin, sest mugavam oli väljendada oma rahulolematust.
Ilmselgelt ei saa paljud meist emotsionaalset kompe-tentsust kodust kaasa ja siis tekib küsimus, kus seda üldse õppida? Koolis ju seda ei õpetata.
Arvan, et sarnased tunnete väljendamise ABC kursused on väga väärtuslikud, kus õpitakse küsima seda, mida soovitakse. See on ühtlasi ka arusaamisele jõudmine, et ma ei oska seda teha, ning samas ka otsuse tegemine edaspidi teisiti käituda. Omal ajal ei saanud ka mina aru, et olin just selle küsimises, mida soovin, nii oskamatu. Suhtes aga mõjub ärritumine seepärast, et sa ei saa, mida soovid, väga halvasti. Mina, näiteks, süüdistasin selles just Toomast, kui midagi polnud nii, nagu ma soovisin. Kui ma end hästi ei tundnud, hakkasin kohe tüli üles kiskuma ja otsima, mida temas kritiseerida, selle asemel, et aru saada, mida tegelikult vajan. Samas, kui suhtes on allasurutud viha, siis kirg lahtub ja see hävitab suhte. Ometi üritavad inimesed tegelikkuses rohkem vältida valu kui liikuda naudingu suunas.
Mis on sellises vägagi elulises olukorras abiks?
Meie puhul märkas ka tema mu käitumismustrit – nii saime omavahel sellest rääkima hakata. Ta küsis, et kui süüdistad mind, siis mis sinuga tegelikult toimub? Mida sa vajad – kas teen sulle teed või masseerin su jalgu? Minul ei jäänud üle muud kui üles ärgata ehk teadvustada oma vajadusi.
Kui üks partner hakkab teist süüdistama, on see koht peatumiseks. Mõlemad on ju vastutavad selles, et selline käitumine lõppeks. Alguses oli nii, et kui mina teda süüdistasin, siis ta lahkus emotsionaalselt. See oli tema viis mind karistada – näidata mulle, et tegin midagi valesti. Aja jooksul muutsime teine-teist teadlikumaks. Kokkulepe toetada teineteise ülesärkamist ja teadvustamist ongi teinud meie suhte võimsaks ja tugevaks.
Kui vaadata teie suhtlemis- ja hingamiskoolitusele tulevate meeste-naiste suhtarvu, on suhe 1/5. Miks huvitavad tunded naisi rohkem kui mehi?
Ma arvan, et paljud siinsed naised kannatavad, kui nende mehed ei suuda oma tundeid väljendada. Võib öelda, et paljud mehed on oma tunnete väljendamises ebaküpsed, aga see tuleb ära õppida. Ju see algab lapsepõlvest, mil poistele õpetatakse, et mehed ei nuta ja et poisslapsi ei hoita nii palju süles. Mõnes mõttes eraldatakse väikseid poisse rohkem lähedusest kui tüdrukuid. Ma arvan, et vanemad räägivad tütardega tunnetest rohkem – ka sel moel hoitakse pojad sellest eemal. Ses mõttes on oma tunnetega kontaktiminek mehe jaoks komplitseeritum. Loomulikult ei soovi keegi end lihtsalt ebamugavalt või vähem võimekana tunda. Enda emotsionaalsete puudustega silmitsi seismine eeldab inimeselt palju julgust. Kahtlemata esineb neid puudusi nii meestel kui ka naistel, aga mehed tunnevad sagedamini, et nad ei oska oma tunnetega midagi peale hakata. Siinkohal tasub järele mõelda, kuidas me oma lapsi kasvatame.
Mis on teie arvates suhte toimivuse ja kestvuse võti?
Soov koos areneda, kasvada ja terveneda, sest midagi ei püsi muutumatuna. Mõlemal peab olema võimalus oma tõeline jõud ja potentsiaal saavutada. Partner peab ise ka seda soovima, mitte tundma sinu jõudu kui midagi teda hirmutavat. Paljud suhted surevad ka kires ja armastuses seetõttu, et kõike peab tingimata koos tegema. Loomulikult võib see mõnedele paaridele väga hästi sobida, kuid arvestades minu ja Toomase isiksust, siis meil selline suhe ei toimiks. Meil mõlemal on erinevad anded ja ka eraldi asju tehes saame rohkem inspiratsiooni, mida teineteisele anda. Minu jaoks on see, et oleme andnud teineteisele palju vabadust, võti, miks meie suhe on nii kaua kestnud ja nii tugevana püsinud – et meil on ka oma elu meie ühise elu raames.
Mis siis ikkagi teie koolitustel toimub? Kuidas inimesed seal muutuvad ja kuidas kõikvõimalikud kursused teid ennast on arendanud?
Suhtlemiskursustel on võimalik näha ja teadvustada neid käitumismustreid, mis meid piiravad. Sest seda, millega sa pole kontaktis, pole võimalik tervendada. Kursus võib olla koht, kus saad teadlikumaks ja näed, mis mustrid su elu juhivad, ning mõistad paremini, kes sa oled. Kindlasti saad ka julgustust rohkem iseenda eest seista. Sul on alati võimalus hakata end rohkem väärtustama, sest vaid sa ise saad end õnnelikuks teha.
Et üht negatiivset käitumismustrit lõhkuda, tuleb olla päris otsusekindel. Tasuks kasvõi hetkeks mõelda, et kui ma seda mustrit ei kõrvalda, siis mis mu elust viie aasta pärast saab? Mida mu lapsed siis minust mõtlevad? Milline eeskuju ma neile siis olen? Uue käitumismustri jaoks tuleb endale kujundada ka uued harjumused.
Mina olen ka koos Toomasega käinud päris palju kursustel ja treeningutel. Olen avanud talle oma maailma, mida ta on saanud enda heaks rakendada. Alguses tundis ta hirmu, arvates, et äkki on temaga midagi valesti – temas oli hästi suur vastupanu tunnetest rääkimisele, sest ta tundis, et mina olen selles vallas nii hästi koolitatud. Ja ma ise soovisin, et mul on alati õigus – see vihastas ja ärritas teda. Siis ta tundiski minu suhtes vastupanu, mitte armastust. Aga kui naine tahab mehe üle võimust võtta ja võimutseda, vähendab see mehe soovi naisega koos olla.
Kuidas nii oluline emotsionaalne sõlmpunkt positiivsel moel ära lahendada?
Võti Toomase jaoks oli see, et ta hakkas rohkem iseenda eest seisma ja nõudma, et ma ka teda kuulaksin ja temaga rohkem arvestaksin. Sageli me ju lihtsalt mängime nõrka või ohvrit, soovides, et meie eest hoolitsetaks. Aga suhtes on olulised ka reeglid. Meil kõigil on ju oma reeglid, kuidas me end armastatuna tunneme. Ja kui keegi neid reegleid rikub, siis me ärritume. Kui soovid, et suhe toimiks, tuleb lõpetada selle suhte küsimärgi alla seadmine – tuleb lihtsalt lasta suhtel toimida. Manipuleerimise ja ähvardamisega ei saa suhet toimima panna. Ja kui sul on suhe, mis toimib, peab see olema sinu jaoks kõige olulisem – su partner peab olema sinu jaoks kõige tähtsam inimene, palju tähtsam kui näiteks töö.
Mis veel teie arvates hästi toimivat suhet toetab?
Suhte kestvuse seisukohast on oluline mõista, et mees ja naine on erinevad, nende energiad on eri kvaliteediga ja just see polaarsus loobki kire mehe ja naise vahel. Naise energia kvaliteeti võib võrrelda liblika omaga. Ta on justkui kõikjal – oma mõtetes, tunnetes ja emotsioonides omab naine multitalenti olla kõikjal. Mees aga on rohkem fokuseeritud ja sageli talle ei meeldi, et naine on igal pool. Mehel tuleb õppida naiselikku energiat hindama ja olema kannatlik, sest kui tahta, et naine oleks nagu mees, ühele eesmärgile keskendunud, otsekohene ja loogiline, siis see lihtsalt ei toimiks. Kui mees soovib probleeme lahendada, siis naine soovib neist lihtsalt rääkida. Naise energia on justkui ookean, aga mehed on piltlikult väljendudes nagu missioonil. Ja mees ilma tähenduse ja missioonita on pikemas plaanis naise jaoks ebahuvitav.
Mida soovitate neile, kes aga pole hetkel suhtes?
Neil tuleb panustada aega, energiat ja raha sellesse, et endale suhe leida. Läheneda võiks loovalt ja minna näiteks tango-, salsa- või sambakursusele. Tantsimine on ju suurepärane vahend suhtlemiseks ja ka enese proovilepanekuks.
Head suhted püsivad kindlasti ka heal enesehinnangul. Kuidas seda vajadusel parandada?
Hea enesehinnang on kõige alus ja selle eest vastutad ise. Kedagi pole ju võimalik rohkem armastada kui iseennast. Kui soovite suhtesse rohkem armastust, siis tegelge oma enesehinnangu tõstmisega. Selleks võib harjutada emotsionaalse toimetuleku oskusi, et te ise teaksite, kes olete. Siis märkate ka lihtsamini, kui keegi teiega halvasti käitub. Elu on ju mõeldud selleks, et end hästi tunda.
LUGEJA KÜSIB: Töötan koos õela ja võimuahne (nais)ülemusega. Ta ei kannata, kui talle vastu räägitakse ja saadab alluvatele sapiseid e-kirju, ehkki hariduselt ja kogemustelt jääb ta enamikule meist alla. Kannatame kõik tema hingeräsiva ajupesu all. Töökohta vahetada ei tahaks, sest amet ja kolleegid on väga meeldivad. Kuidas sellist inimest ohjata ning end tema rünnakute eest kaitsta?
VASAB PSÜHHOLOOG-PSÜHHOTERAPEUT AITA KEERBERG: Andis jumal ameti, annab ka oskuse seda pidada. Jääb mulje, et selles on veendunud ka paljud juhid, kel ei tule pähegi, et juhtimine on tõsine, teadmisi ja oskusi (sh suhtlemisoskust) nõudev tegevus. Vahel pole ka õppimisest justkui kasu: mõni teeb healt kursuselt tulles oma alluvatega imet, teine aga jätkab vanas vaimus, eirates kõiki mõistliku juhtimise põhimõtteid. Sellised juhid mõtlevad: tahaks näha, mis juttu need koolitajad räägiksid, kui neil oleks sellised alluvad nagu meil siin.
Agressiivse juhtimisstiili põhjus võib peituda võimuahnuses, vajaduses tunda oma üleolekut. Mõned sellised juhid arvavad tõsimeeli, et kui nad ohje lõdvemaks laseks, ei teeks keegi midagi, seega tulebki tal oma arvates muudkui ohjeldamatult karme meetodeid kasutada.
Mida on alluval peale hakata, kui ta ei raatsi oma heast ametist selles asutuses loobuda? Alluvad ei saa kasutada samu strateegiaid nagu agressiivne juht. Raske on sellist olukorda taluda, kui tundub, et pääsu pole. Vahel aitab enesesisendus: olen asjalik, kompetentne, teen head tööd ega lase ennast halvast juhtimisest segada. Kui agressiivsusega kaasneb tõesti vähene kompetentsus, on ülemusest raske lugu pidada ja arvatavasti alluvad seda mingil moel ka väljendavad. Inimesed, kes teiste tunnetega ei arvesta, on sageli ise väga tundlikud ja haavuvad. Juht peab saama alluvatelt tagasisidet oma suhtlemisstiili kohta. Arvata võib, et juht seda ise ei küsi. Alluvatel on mõistlik sellises olukorras omavahel koostööd teha ja läbi arutada, mil viisil ja milliseid sõnumeid juhile edasi anda. Rahulik ja kindel pöördumine kehtestamisreeglite kohaselt võib anda parima tulemuse. Seepärast tuleb kõigepealt endale selgeks teha – mul on õigus lugupidavale suhtumisele ning õigus seda nõuda. Juhile saab teha ettepaneku ühiselt välja töötada asutuses suhtlemise reeglid. Kui ta ei nõustu, tehke seda omavahel ja pange üles kõigile nähtavale kohale.
LUGEJA KÜSIB: Lahutasime mehega mõne aasta eest, meie 9- ja 13-aastased tütred elavad minu juures. Ehkki eksmehe toetus on naeruväärne, pole tal vaheaegadel või sünnipäevadel laste jaoks millestki kahju. Seepärast olen kui tupikus: minu palk ei võimalda lastele kõike lubada, samas ei taha ma, et vaid mees neile meeldivaid üllatusi teeb. Kuidas konkureerida tema rahaga?
Lastest võib vahel jääda mulje, et nad on väga huvitatud asjadest ja rahast. Eriti nooremas teismeeas võib see teemaks tõusta, kui kaaslasi kiputakse hindama iPod-i või mobiili järgi. Eks need hinnangud tule meist endist ja meie materiaalseid väärtusi ülehindavast ühiskonnast. Kuid kas asjad teevad inimese tõeliselt õnnelikuks?
Lahutuse puhul tekib sageli olukord, kui vanemad soovivad lastele asjadega meelehead teha. See on lihtsaim, kuid mitte tõhusaim viis saada laste heakskiitu. Tegelikult vajavad lapsed palju rohkem mittemateriaalset tähelepanu ja siirast armastust. Rahaliselt vähem heal järjel olev vanem ei pea konkureerima teise vanema rahaga, sest ta on laste jaoks alati väärtuslik. Hoolivus ja armastus ei ole rahaliselt mõõdetavad. Lastel on hoopis ainulaadne võimalus õppida vanemalt ka teistsuguste vahenditega elu toredaks tegemist. Näiteks pole eriti kulukas korraldada lastega lauamängude õhtut või söögitegemise võistlust. Ka need üritused võivad olla täis üllatusi ja põnevust ning jäävad meile sageli lapsepõlvest eredamalt meelde kui uhiuus telefonimudel. Ideede leidmiseks võiks koos lastega teha heatujulise ajurünnaku – ilma hinnangu, kriitika ja vaidluseta kirja panna kõik ideed, mida võiks koos teha. Seejärel valida välja need, milleks on ka finantsilisi võimalusi. Samuti võiks lastele selgitada, millised on teie pere rahalised võimalused ja et see ei sega teil koos toredalt aega veetmast. Vajadusel tuleks rääkida sel teemal ka ekskaasaga, üritades vältida süüdistusi ja etteheiteid.
PSÃœHHO
